Tanavu môôdus 180.aastat Lilli Caroline Suburgi, Eesti esimese naisôiguslase sûnnist. Lilli Suburg on maetud oma sûnnikoha kalmistule Vàndras. 1926.a.pûstitas Naisliit kalmule kauni màlestussamba, mille autoriks on Fredi Sannamees.
Eesti Naisliidu Vàndra Naisselts on aastakûmneid pidanud auasjaks hoida Lilli Suburgi màlestust. Tànavu vôeti kaante vahele talletatud kirjasônast vàlja tûkikesi olulisest ja huvitavast ajaloost, sûndis näitemäng “Suburgide lill”.
Màlestuspàeval osalesid kôik ENL naisseltsid. Kohale tuldi nii kaugema Ida-Virumaalt, Kohtla-Jàrvelt ja Kiviôlist, loomulikult ka naabruskonnast Sindist ja Pàrnust.Pàevakohase sisuka kônega esines Monika Jõemaa Pàrnust.
Austatud kohalviibijad!
Oleme täna kogenud siia Vändra vanale kalmistule, Lilli Suburgi hauale, et tähistada tema 180ndat sünniaastapäeva.
Lilli Suburg oli eesti esimene naisõiguslane, pedagoog, ajakirjanik ja kirjanik.
Tema teekond saksakeelse ja -meelse tütarlastekooli lõpetajast eestimeelseks oma rahvuse avaliku tunnustamiseni oli küllaltki käänuline. Kuid kui Carl Robert Jakobson talle 1872. aastal, kui nad kohtusid, õige teeotsa kätte näitas, sai Lillist väga kindlameelne oma rahvuse ja eesti naiste hariduse ning juriidiliste õiguste eest võitleja.
Tänu tema asutatud tütarlastekoolidele Pärnus ja Viljandis, kus õppetöö pidi võimude sunnil olema saksakeelne, kuid osad tunnid toimusid ikka eesti keeles, kus õppis kokku sadu eesti soost tüdrukuid, kasvas välja terve põlvkond eesti naisi ja emasid, kes ise või nende lapsed olid tegevad meie esimese Eesti Vabariigi üles töötamisel.
Lilli Suburgi jaoks oli oluline, et eesti naised ärkaksid patriarhaalse ühiskonna tõekspidamistest, kus oldi veendunud näiteks selles, et naistel on väiksem ajumaht kui meestel ja et naiste aju ei võimalda teha näiteks ajalehetoimetaja tööd.
Nii ei saanud olla Lilli Suburg kui ta asutas esimese eesti naistele mõeldud ajakirja Linda, seepärast olla algul ajalehe vastutav toimetaja, vaid tema sõber Hugo Treffner oli nõus vormiliselt sel ametikohal olema niikaua kui Lilli oli tõestanud võimudele, et suudab seda ametit pidada.
Lilli Suburg ise on hea näide naisest, kellel on väga hea ratsionaalne analüüsioskus ja julgus. Julgus oma analüüsi tulemusi ka avalikult välja öelda, eriti naiste ja meeste ebavõrdsuse osas, mis andis talle ka palju vaenlasi ning seda, et teda ka konfliktseks ja kiuslikuks on peetud.
On täitsa mõistetav, et patriarhaalse ühiskonna pooldajates on vastuvõtmatu naisi lubada ametit pidama, sest nende veendumus on see, et naise koht on kodus lapsi kasvatada ja kodu hoida. Saame ju ka kaasajalgi paralleele tõmmata, sest eks meiegi ajal on ühiskonnas jõude, kes naisi, kes räägivad naiste ja meeste võrdest kohtlemisest, võrdsest palgast jne kohe konfliktseteks naisteks nimetavad.
Ja on ka selge, et kui naine ise enda õiguste eest ei seisa, siis ei tasu seda oodata ka ühiskonnalt tervikuna. Lilli Suburgi aktiivsetel tööaastatel pedagoogi, ajakirjaniku ja kirjanikuna 19. sajandi viimastel kümnenditel saavutas ta, et naiste õiguste teemat hakati märkama ja selle üle arutlema. Tema õpilased, kelledest olid kasvanud oma väärtust ja õigusi teadvad naised, jätkasid tema tegevust.
Tänaseks oleme jõudnud sinnani, et naiste õigus haridusele on elementaarne- võime omandada eriala ja ametit pidada, on samuti elementaarne. Me võime uhkusega öelda, et meil on naispresident ja -peaminister. Kuid samas võime ikka lugeda, kuidas nende tööd kommenteeritakse negatiivselt soopõhiselt, mida me ju meepresidendi ja -peaministri kohta pole kuulnud. Võin ise öelda oma kogemusest, et naisjuhid peavad ennast rohkem tõestama, et näidata, et nad on head juhid. Ma sooviks, et me ühiskond ei lähtuks hinnangute andmisel soopõhiselt.
Lilli Suburgi pärand on mõõtmatu- kõik tema sajad õpilased ja ajakirja Linda lugejad, kes said äratust. Äratust sajandite pikkusest meestekesksest maailmavaatest – et ka naistel on õigus enda tööalaselt teostada – nad on meestega võrdsed ja võivad õppida ning palgatööl käia.
Me ei tohi tema pärandit unustada, sest nagu näeme, on ikka ja jälle ühiskonnale vaja Lilli Suburgi taolist äratajat, kes tuletaks meelde, et naised on ühiskonnas meestega võrdväärsed ja täieõiguslikud osapooled.
Vahva nàitemàngu Lilli elust “Suburgide till” pani kirja Elle. Eha-Are ja lavastas ajalootruult Sirje Hendrikson. Suburgide Rôuma kodutalu ôuele oli nảitemàngu jàlgima kohale tulnud palju huvilisi, suure-suure aplausiga kiideti Màdara Kûlateatri hingeminevat esinemist.
