Tänavune, 2026.aasta augustikuu toob suurema tähelepanu, austamise ja mälestamise alla kaks silmapaistvat Eesti naist.
Üleeelmisel sajandil, aastal 1841, sündis Vändra kihelkonnas Lilli Suburg, tulevane kirjanik, ajakirjanik, haridustegelane ja naisõiguslane, kelle mõte, sõna ja tegu olid oma ajast ees.
Ta oli alates 1873. aastast Eesti Kirjameeste Seltsi esimene naisliige ning ärkamisaja naistele teerajaja ja suunanäitaja.
1.augustil tähistame Lilli Caroline Suburgi 185. sünniaastapäeva!
Ajal, mil ühiskonnas valitses naiste suhtes nn. ”Kolme K” Kirik-Kodu-Köök mentaliteet asutas ta 1882.aastal esimese eesti tütarlaste kooli, mida ta ise juhatas ja kus töötas ka õpetajana.
Viis aastat hiljem ilmus tema mõttest ja sulest esimene feministlik manifest „Sõnake suguõdedele”. Lilli Suburg oli esimene Eesti naine, kes kutsus suguõdesid avastama oma võimeid ja avardama oma valikuvabadust. 1887.aastal hakkas tema toimetamisel ilmuma esimene naisteajakiri „Linda”, mis pühendas tähelepanu naiste haridustaseme tõstmisele, maailmapildi avardamisele ning ühiskondliku aktiivsuse suurendamisele.
Lilli Suburgile pühendatud hõbemünt.
2025.aastal andis Eesti Pank välja hõbedase meenemündi, mis on pühendatud Lilli Suburgile kui Eesti ühele silmapaistvamale naisele.
Lilli Suburgi 185.sünniaastapäeva puhul toob teater Must Kast 25.juulil Vändra Kultuurimajas lavale etenduse „Lilli”.
Lilli Caroline Suburg suri 8.veebruaril 1923.a. ja on maetud Vändra kalmistule. Tema kalmu korrashoid on olnud Eesti Naisiidu Vändra Naisseltsi südameasi.
1887. aasta on oluline ka teisel põhjusel – sama aasta 8. veebruaril sündis tulevane Eesti naisliikumise juht Marie Reisik (neiupõlvenimega Tamman), kellest kujunes Eesti iseseisvusaja naisliikumise üks silmapaistvamaid eestvedajaid, poliitik, ajakirjanik ja pedagoog.
1907.aastal oli ta esimese Eesti naisi ühendava organisatsiooni – Tartu Naisseltsi rajaja ja juht.
1911.aastal asutas ta kuukirja „Naesterahva Töö ja Elu“, mille peatoimetaja oli kuni 1918.aastani. Need olid aastad, mil kehtinud Balti eraseaduse kohaselt oli naine mehe alam – tal puudus nii hääleõigus kui ka õigus iseseisvalt oma vara üle otsustada.
1917.aastal võitlesid Eesti naised välja meestega võrdsed poliitilised õigused. Samal aastalpeeti I Eesti Naiste Kongress, asutati Eesti Naisorganisatsioonide Liit ning selle juhiks valiti Marie Reisik. 1920.aastal nimetati organisatsioon ümber Eesti Naisliiduks. Liidu häälekandjaks sai „Naiste Hääl”. Eesti naised olid koondunud panustama oma iseseisva riigi ülesehitamisele.
1919.aastal valitakse Marie Reisik koos veel seitsme naisega Asutava Kogu liikmeks. Tema allkiri seisab Eesti Vabariigi esimesel põhiseadusel.
Rahvaerakonna liikmena valiti ta edukalt 1929.aastal IV Riigikogu ja 1932.aastal V Riigikogu liikmeks. Ka seadusandliku kogu liikmena seisis ta sihikindlalt naiste ühiskondliku ja poliitilise kaasatuse eest, tõstatas meeste ja naiste võrdse palga maksmise nõude võrdväärse töö puhul ning rõhutas emade ja laste kaitse vajalikkuse tähtsust.
Eesti naispoliitika teerajaja ja naisõiguslaste eeskõnelejana on Marie Reisik aktiivne ka ajakirjanduses. Ta avaldas rohkesti naisi julgustavaid artikleid ning algatas mitmeid uusi ideid ja ühiskondlikke kampaaniaid. Teda kuulati ja hinnati. Ta kuulus Eesti esimese põlvkonna naispoliitikute hulka ning tema mõõdukus, julgus ja koostöövõime väärivad tänapäevalgi sügavat austust.
Marie Reisikule pühendatud postmark
1935.aastal asutab Eesti Naisliit Tallinnas (Hariduse tn 8) Kodumajanduse Instituudi. Kooli asus juhtima Prantsusmaal, Pariisis pedagoogilise hariduse omandanud Marie Reisik. Esmakordselt Eestis saavad õppurid omandada ka sotsiaaltöö kutse. Praegu omandavad samas hoones koolitarkust Tallinna Prantsuse Lütseumi algklasside õpilased.
Pärast Nõukogude okupatsiooni algust sundlikvideeriti Eesti Naisliit ning suleti Kodumajanduse Instituut. Marie Reisik ja tema abikaasa Peeter Reisik on NKVD poolt tagaotsitavad.
3.augustil 1941 suri Marie Reisik 54 aastasena. Vaid mõni nädal varem on manala teele läinud ka tema abikaasa Peeter.
Mõlemad on sängitatud Tallinna Liiva kalmistule. Eesti Naisliidu (taastati tegevus 1989.a.) Tallinna Koda on pidanud nende kalmu korrashoidu oma südameasjaks.
1990.aasta sügisel peale viiekümneaastast „pausi“avati tollase üleminekuvalitsuse poliitilisel toel, sotsiaalministri ja Eesti Naisliidu esinaise Siiri Oviiri eestvedamisel ning Soome Naisliidu erialalisel kaasabil Tallinna Pedagoogilises Koolis sotsiaaltöötaja väljaõpe . Aasta hiljem,1991.aastal algas sama eriala õpe Tallinna Pedagoogilises Instituudis (tänases Tallinna Ülikoolis) ning aastal 1992 Tartu Ülikoolis.