Eesti Naisliidu tegevus aastatel 1920 –1940

Sissejuhatus. Meie naisliikumise lätted ulatuvad rahvuslikku ärkamisaega, mil algas ka teadliku naise ärkamine Eestis. Lydia Koidulas (1843-1886) nähakse tolle ajajärgu ilusaimat ning romantilisemat sümbolit, mille kohta on tabavalt kirjutanud Aino Kallas: „Kõik vaimustus, kogu paatos ja kangelaslikkus, mis iseloomustavad seda eesti rahvuslikku kevadet, on koondunud tema isikus ja luules.”[1] Eesti rahva suurteks õhutajateks on olnud helilooja Miina Härma (Hermann) (1864-1941), laulja Aino Tamm (1864-1945), luuletaja Anna Haava (1864-1957) jpt.

Eesti naine on läbi ajaloo pidanud võitlust naishariduse edendamise eest. Natalie Johanson-Pärna (1843-1915) on esimesi eesti naisi, kes seadis avalikult sihiks tõsta rahva hariduslikku taset. Ta tõstatas julgelt 1882. aastal tütarlaste hariduse küsimust. Esimeseks naisõiguslaseks võib pidada kirjanikku, ajakirjanikku ja haridustegelast Lilli Suburgi (1814-1923), kelle tegevuse haare oli hämmastavalt lai. Siinkohal tuleb muu tegevuse kõrval rõhutada tema poolt eestlastele esimese naiste ajakirja asutamist 1887. aastal. Ta on ajakirja „Linda” saamisloo kohta kirjutanud: „Et meie naisterahvale tema mõnusamaks vaimuhariduseks ka hädasti oma ajalehte tarvis oli, seda mõtet mõlgutasin juba kuue-seitsme aasta eest.”[2] Eesti mehe kõrvale oli tõusnud eesti naine.

Eesti Naisliidu loomisele eelnevat aega 20. sajandi algul iseloomustab seltsiliikumine, mis täitis vaatamata raskustele rahvuslikke ülesandeid. Tegutseda oli lubatud peamiselt vaid põllumeeste, laulu-, muusika- ja karskusseltsidel. Nii ei tegutsenud sajandi algul ühtki naisorganisatsiooni. Teerajajaks sai 1907. aastal asutatud Tartu Naisselts (Tartu Eesti Naesterahva Selts). Leena Grossi järel seltsijuhatajaks saanud Lilli Muna sõnastas: „… Seltsi eesmärgiks on naesterahva varaliselt, vaimselt ja kõlbliselt edendamine.”[3]

Nimetatud selts tegutses aastaid üksi. Alles 1917. aastal toimus naisseltside loomises murrang. Nende põhikirjades sätestatud sihid olid julgemad ning naisliikumise suunale lähedasemad. Esimene naiskongress peeti 27. mail 1917 Tartus, millest võttis osa 17 naisorganisatsiooni. Seal esinesid kõnedega Marie Reisik, Johanna Päts, Marta Lepp, Helmi Jansen, Helmi Põld, Johanna Rebane-Sild, Mari Raamot, Alma Johanson-Koskel ja Paula Koppel – kõik haritud ning hilisemas ühiskondlikus elus tuntud naised. Kongressil võeti hulgaliselt vastu resolutsioone ning ühtlasi ka suund keskse Eesti Naisorganisatsioonide Liidu asutamiseks. See oli aeg, mil alles julgeti kõnelda autonoomiast. Ühes resolutsioonis seati sisse nõudmine, et: „… Eesti peab olema iseseisev, rippumatu vabariik suures Vene föderatsioonis.”[4] Nagu nähtub, pidas juba esimene naiskongress vajalikuks ühise, naisliikumist edendava ning juhtiva keskorgani loomist.

Eesti Naisliit kutsuti ellu mõni aasta hiljem, sest kogu jõud oli esmajoones mobiliseeritud iseseisva Eesti Vabariigi loomiseks ning tema kaitsmiseks rasketes ühiskondlik-poliitilistes oludes. II naiskongress kutsuti ellu 1920. aastal Tallinnas Eesti Asutava Kogu naisliikmete algatusel. Asutavasse Kogusse oli valitud üheksa naist: Alma Anvelt-Ostra (Oinas), Emma Asson (Petersen), Alma Ast-Anni, Marie Helene Aul, Minni Kurs-Olesk, Helmi Press-Jansen, Johanna Päts, Marie Reisik ning Anna Tellman (Tõrvand)[5].

II kongressil võeti vastu liidu põhikiri ning valiti juhatus, misjärel sai Eesti Naisliit tegevust alustada. „Liidu saamise, arenemise ja töö käik on ühtlasi läbilõige teadliku naisliikumise püüetest ja saavutustest.”[6] Pärast nimetatud kongressi muutusid regulaarseks vähemalt kord aastas naisorganisatsioonide esindajate kokkusaamised kas asemikkude peakogul või peakoosolekul, kus esitati referaate ning peeti elavaid arutlusi.

Eesti Naisliit oli asutamsest alates kontaktis Rahvusvahelise Naisliiduga – seega tõestas selle liikmena oma kokkukuuluvust ning sidet kogu maailma naistega.

Eesti Naisliit oli oma tegevusega veenvalt näidanud selle elujõulisust ning olemasolu vajalikkust liidu loomise algpäevist peale. 1925. aastal korraldati liidu eestvõttel III naiskongress, millel nähtus juba nii naisorganisatsioonide töö tugevnemist kui sihtide selginemist.

Kümme aastat pärast Eesti Vabariigi loomist tegutses peaaegu igas linnas ja maakonnas naisorganisatsioon, kelle õlul lasus vastustusrikas ühiskondlik töö haridus-, tervishoiu- ja sotsiaal-hoolekande jt. küsimuste algatamise ja toetamise näol. Eesti Naisliit võis 1930. aastal tõdeda järgmist: „Kümme aastat otsides, katsetades ja võideldes on naine ära teinud hulk tööd, üks meie riikliku iseolemise nurgakividest on pandud naise poolt.”[7]

Eesti Naisliidu tegevust aastail 1930-1940 iseloomustab selle laiahaardelisus ning hoogsus, võime haarata naisi kaasa organiseeritult tööle Eesti Vabariigi heaks. 1937. aastal võidi märkida: „Vaimustus ideedest ja algatustest sarnaneb vaimustusega eesti naisliikumise algpäevil.”[8] Tolleks ajaks olid võtnud reaalset kuju Eesti Naisliidu mitmed lemmikideed, eeskätt naise kutsehariduse küsimuses. Teadlikult tõsteti esile kodumajandust kui riiklikult ja majanduslikult olulist valdkonda eesti perekonna huvides ja kasvava noorsoo hüvanguks. Ühtlasi tunnetati suurt vastutust jäädes kindlaks oma ideaalidele, sest „Vanima organiseeritud naiste koondisena on E. N. Liidul kindlaks kujunenud oma ideelised tõekspidamised ja traditsioonid või pärimused ning vaated ühiskonna elu nähetele ning naise isiksusele.”[9]

Eesti Naisliidu varasema arengulooga kursisolek võimaldab meil paremini mõista kaasaega.

[1] Kümme aastat Eesti Naisliitu 1920-1930. Tallinn: Eesti Naisliit, 1930, 5.

[2] H. Mäelo. Eesti naine läbi aegade. Varrak, 1999, 39.

[3] Ibid, 78.

[4] Kümme aastat Eesti Naisliitu 1920-1930. Tallinn: Eesti Naisliit, 1930, 8.

[5] Valitud ja valitsenud. Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917 – 1999. Koostanud J. Toomla. Tallinn, 1999, 25-31.

[6] Kümme aastat Eesti Naisliitu 1920-1930. Tallinn: Eesti Naisliit, 1930, 10.

[7] Ibid, 11.

[8] Mõtteosalistele ja kaastöölistele. – Eesti Naisliidu Eriväljaanne, 1937, 3.

[9] Ibid.